Vestlused teetassi ääres...💛

 

Mõnikord on vaja lihtsalt aega, teetassi ja kedagi, kes kuulab. 💛

Just selleks ongi Meelerahutuba...

Vahel on mõnus hetkeks istuda, võtta tassike teed ja lihtsalt mõtiskleda.

Võib-olla on sul midagi südamel. Võib-olla tahaksid lihtsalt kellegagi rääkida. Mõni lugu on alles pooleli.

Sa ei pea teadma, millest alustada.

Valame tee tassi ja alustame sealt, kus sa hetkel oma mõtetes oled.

Mina kuulan. 💛

Mulle on alati meeldinud inimesi kuulata. Võib-olla isegi rohkem kui ise rääkida.

Olen vahel mõelnud, kui palju me igapäevaselt üksteist tegelikult kuulame.

 

„Kuuleme küll, aga kas ka päriselt kuulame?“

„Vahel ei ole kõige olulisem vastuse leidmine, vaid see, et keegi on päriselt kohal ja kuulab.“ 💛

 

Lood, mida endas kanname

Aastate jooksul on paljud inimesed leidnud tee minuni ning usaldanud mulle oma rõõme, muresid ja südamelähedasi mõtteid…

Olen kuulanud, kaasa mõelnud ja mõnikord ka oma kogemusi jaganud.

Tean, kui palju usaldust nõuab mõne salasahtli avamine… Kõiki ei peagi avama. Sina valid, mida ja kui palju soovid jagada. Võid rääkida just nii, nagu sa hetkel tunned - kõike ei pea oskama kohe lahti seletada.

Mulle usaldatud lood, mõtted ja tunded leiavad oma turvalise koha salasahtlis, mille võime vaid sinu soovi korral koos uuesti avada. 💛

Mis aitas minul edasi liikuda?

Minu elus on olnud aeg, mil tundsin, et kõik on kuidagi kinni kiilunud. Teadsin, et midagi peab muutuma, kuid jätkasin ikka vanaviisi. Tuttav rutiin tundus turvaline. Võib-olla hoidsin sellest kinni rohkem, kui oleksin tahtnud tunnistada.

Läbipõlemine ei alga lausest „ma ei jaksa“.
See algab lausest „pole hullu, ma teen ära“.

Selle kõige keskel põlesin läbi. Totaalselt! Kui hakkasin oma elu tasapisi uuesti jalule seadma, mõistsin, kui pikk võib olla tee teadmisest tegutsemiseni.

Just sel ajal sai üks tuttav sõna minu jaoks uue tähenduse.

Kogemus. Ma kogen.

Nendesse sõnadesse mahtusid nii positiivsed kui ka negatiivsed emotsioonid, kõik need inimlikud tunded, mida elu jooksul kogeme.

Need olid osa minu elust, kuid ei määranud seda, kes ma olen.

Õppisin endasse kaastundlikumalt suhtuma ja jaatama ka negatiivset: jah, seda ma praegu kogen. Ehk ei pea edasiminemiseks kõigega nõus olema. Piisab alustuseks teadmisest, kus ma praegu olen ja mida soovin teisiti.

Kui kõike tundus korraga liiga palju, tuletasin endale meelde: üks mõte korraga, üks ülesanne korraga, üks päev korraga.

Sa ei pea teadma, kuhu jõuad - piisab, kui astud järgmise sammu.

Kirjutasin oma mõtteid ja tundeid paberile, kuni sain kogetule rahulikumalt otsa vaadata. Küsisin endalt, mida head selles kogemuses siiski oli ja mida see mulle õpetas. Alles siis, kui olin negatiivse kogemuse enda jaoks läbi mõelnud ja positiivseks mõtestanud, sain edasi liikuda.

Ahaa, selline kogemus siis… Võtan õpitu kaasa.

Siis sain selle kogemuse oma salasahtlisse tallele panna. See jäi alles, aga ma ei pidanud seda enam iga päev endaga kandma. Ehk on selles kunagi midagi, mida teistega jagada…

Vestlustest sündis Meelerahutuba

Oma varasemas töös olen kohtunud väga erineva elukäigu ja erivajadustega inimestega. Igaüheni viis oma tee. Sügavamad ja avameelsemad vestlused sündisid siis, kui inimene tundis end minuga turvaliselt ja julges mind usaldada.

Neist kohtumistest jäi minuga teadmine, kui palju võib tähendada see, et keegi päriselt kuulab. Vahel sai mõni pikalt peas keerelnud mõte selgemaks juba rääkides ja oleminegi läks kergemaks.

Tasapisi kasvas minus soov anda sellistele vestlustele oma koht. Koht, kus ei pea midagi tõestama ega kohe lahendusi leidma. Kus on aega rääkida ja aega kuulata.

Elukogemusnõustaja või elukogemuskuulaja?

Olen mõelnud, kuidas ennast nimetada.

Elukogemusnõustaja annab nõu.
Elukogemuskuulaja annab aega.

Kas me ootame alati nõu, kui kellelegi oma südame avame?

Vahel tahaks lihtsalt rääkida, teades, et teisel on aega kuulata. Saada südamelt ära see, mis sinna kogunenud on. Ehk hakkame rääkides ka ise paremini mõistma seda, mis meie sees toimub. Vahel läheb olemine kergemaks sellest, et ei pea kõike enam üksi kandma.

Kuulan ja mõtlen sinuga kaasa. Kui soovid, jagan ka oma kogemusi. Võib-olla leiame koos mõne uue vaatenurga või mõtte, mille saad endaga kaasa võtta.

Ma ei tea, kuidas sina peaksid oma elu elama. Minu jaoks on oluline, et sulle jääks ruumi küsida, kahelda, avastada ja ise otsustada, mis tundub sulle õige.

Võib-olla olengi siis elukogemuskuulaja.

Kaasas oma elukogemus ja valmisolek kuulata sinu lugu.

Mõnikord kujutan seda ette nii…

Tulen sinuga ukse juurde. Istun sinuga seal. Kuulan. Võib-olla otsime koos lukuauku. Aga avamise otsust ei saa ma sinu eest teha.

Soovin, et lahkudes oleks sul killukenegi kergem olla. Mõni mõte selgem või lihtsalt hea tunne sellest, et sind on kuulatud.

Ja kui hetkel ei leiagi õigeid sõnu, võime lihtsalt koos teed juua ja hetke nautida… 💛

 

---

Meelerahutuba on koht vestlusteks ja kuulamiseks. Ma ei ole psühholoog, terapeut ega coach. Minu roll ei ole diagnoosida, ravida ega anda valmis vastuseid, vaid luua ruum, kus saad rääkida ja olla kuulatud. Kui tunneme koos, et vajad teistsugust tuge, aitan soovi korral leida sobiva spetsialisti. 💛