Kas oli veel mõni teine uks, mida ma ei märganud avada?

Vaata, mis ma leidsin…

Või õigemini, seekord jäi mulle silma kaks sõna.

Emotsionaalne intelligentsus.

Need sattusid mu ette ühes kirjutises, mis rääkis hoopis millestki muust. Ometi jäid just need kaks sõna mind saatma. Avastasin end ikka ja jälle nende peale mõtlemas.

Kummaline, kuidas mõni sõna võib meelde jääda. Ei lähe lihtsalt mööda, vaid jääb vaikselt kuhugi mõttesoppi kummitama.

Emotsionaalne intelligentsus ehk tundetarkus polnud mulle võõras mõiste. Teadsin üldjoontes, mida see tähendab, aga polnud kunagi võtnud aega, et sellesse põhjalikumalt süveneda.

Mida kõike see tundetarkus siis tegelikult hõlmab? Kuidas see avaldub minus, sinus ja kõiges selles, mis meie vahel toimub?

Hakkasin uurima ja leidsin mitmesuguseid selgitusi. Ikka ja jälle kordusid neis eneseteadlikkus, oma tunnete märkamine ja juhtimine, motivatsioon, empaatia ning suhtlemisoskus.

Esmapilgul tundusid need kõik tuttavad asjad. Aga mida rohkem lugesin, seda enam hakkasin mõtlema, kuidas need meie igapäevaelus tegelikult välja näevad.

Sest üks asi on teada, mida tähendab empaatia või oma tunnete juhtimine. Hoopis teine on neid oskusi kasutada siis, kui miski meid päriselt puudutab.

Nii hakkaski mulle tunduma, et nende kahe sõna taha mahub palju rohkem, kui esialgu arvasin.

Lausa terve maailm.

Kas viha on halb emotsioon?

Üks asi on midagi tunda, hoopis teine aga mõista, mida me tegelikult tunneme.

Viha taga võib peituda haiget saamine, pettumus, hirm või tunne, et mind pole kuulda võetud.

Olen endale juba aastaid öelnud, et viha on halb emotsioon ja sellistel tunnetel pole minu elus kohta. Võib-olla just sellepärast ei taha ma enda puhul isegi sõna viha eriti kasutada.

Aga ärritunud olen ma küll… vahel. 😄

Eriti siis, kui mängu tuleb ebaõiglus. See on minus alati midagi liikuma pannud. Kui olen tundnud, et mind või kedagi teist koheldakse ülekohtuselt, ärkab minus kohe soov tõde ja õiglust jalule seada.

Varem, palju aastaid tagasi, oli mu süütenöör üsna lühike. Suu jõudis rääkida kiiremini, kui mõistus mõelda. Eks mu oma keel oligi vahel mu suurim vaenlane.

Aastad, kogemused ja teadlik töö iseendaga on õpetanud mind sellistesse olukordadesse rahulikumalt suhtuma. Mitte et ma enam kunagi ei ärrituks, aga olen õppinud enne reageerimist endalt küsima, kas see olukord üldse vajab minu sekkumist.

Ma ei taha enam lasta end teise inimese ärritusest kaasa tõmmata ega kulutada oma energiat millelegi, mida ma võib-olla muuta ei saagi.

Selle kõige üle mõeldes tekkis mul aga uus küsimus.

Kas ma peaksin endale etteheiteid tegema selle eest, et korraks ärritusin? Või võiksin lihtsalt oma tunnet märgata ja uurida, mida see mulle öelda tahab?

Võib-olla polegi ärritus iseenesest halb. Ehk annab see hoopis märku, et puudutatud on midagi, mis mulle väga korda läheb. Näiteks õiglustunne.

Tunne ei ole tegu. Ma võin oma tunnet kuulata, aga saan ikkagi ise valida, kuidas käitun.

Aga kas ma mõistan alati ka iseennast?

Mõnikord võib alles aastaid hiljem mõnele olukorrale tagasi vaadates selguda, et see, mida pidasin vihaks, oli hoopis haiget saamine või pettumus.

Kui kergesti me tegelikult oma tunnetele nime anname! Aga kas me alati teame, mis nende taga peitub?

Ja kas iga tunnet peabki kohe oskama seletada?

Ühel keerulisel eluperioodil aitas mind väga lihtne mõte: ma kogen.

See oli minu jaoks omamoodi äratundmine. Ma ei pea iga ebameeldiva tundega kohe midagi ette võtma ega seda kiiresti millekski paremaks muutma.

Ma ei püüdnud kurbust rõõmuks pöörata ega endale kinnitada, et pettumus ei tee haiget.

Ma lihtsalt kogesin kurbust. Kogesin pettumust.

Need olid minu kogemused. Ma ei saanud neid olematuks teha, aga sain õppida nendega toime tulema.

Aja möödudes, kui olin suutnud kogetut mõista ja enda jaoks lahti mõtestada, sain selle oma salasahtlisse tallele panna.

Mitte selleks, et kõike unustada või juhtunut olematuks teha. Pigem selleks, et ma ei peaks seda enam iga päev endaga kaasas kandma.

Ja mine tea, võib-olla avan selle sahtli kunagi uuesti. Ehk on seal mõni kogemus, millest võiks abi olla ka kellelegi teisele.

Kui kaks tunnet kisuvad eri suundades

Üks selline kogemus on mind saatnud juba aastaid.

Töötasin kunagi ühe linna ametnikuna tähtajalise töölepinguga. Oma töös kohtusin väga erineva elukäigu ja erivajadustega inimestega. Igaüheni viis oma tee.

Mõnega tuli kõigepealt lihtsalt rääkida ja kuulata, teisega võttis usalduse tekkimine rohkem aega. Mõnikord tuli alustada päris väikestest asjadest, enne kui saime üldse suuremate murede juurde jõuda.

Minu jaoks oli oluline mõista inimest ja tema olukorda ning alles seejärel koos võimalikke lahendusi otsida.

See töö läks mulle väga südamesse.

Minu tööd hinnati kõrgelt. Tähtajalist töölepingut pikendati veel poole aasta võrra ning sain ka ametikõrgenduse. Ülemus hindas mu tööd suurepäraseks, soovitas mind soojalt samalaadsetele ametikohtadele ning lootis, et enne lepingu lõppemist avaneb võimalus samas kohas tähtajatu töölepinguga jätkata.

Aga seda ei juhtunud.

Otsustati, et minu ametikohta ei ole vaja tähtajatuks muuta.

Nii saigi minu tööleping läbi.

Mulle öeldi, et ma ei tohiks seda isiklikult võtta. Leping oli ju algusest peale tähtajaline. Selle lõppemine ei olnud kuidagi seotud minu ega minu tööga.

See kõik oli tõsi.

Aga ega see teadmine tol hetkel eriti lohutanud.

Otsus ei olnud isiklik, aga kaotus oli.

Olin leidnud töö, mis oli mulle tõeliselt südamelähedane. Tundsin, et olen just seal, kus tahan olla. Sain teha midagi, millel oli minu jaoks sügav tähendus.

Ja nüüd sai see kõik läbi.

See tegi mulle nii sügavalt haiget, et langesin masendusse.

Tähtajaline tööleping oli mul muidugi must valgel olemas. Olin selle ise läbi lugenud ja alla kirjutanud. Minu tunded polnud aga ilmselt vaevunud lepingutingimustega tutvuma. 

Mõistusega sain aru, et tööleping oli lõppenud täpselt nii, nagu algusest peale kokku lepitud. Aga minu sees toimus midagi hoopis muud.

Tänulikkus ja masendus ei mahtunud minus kuidagi rahulikult kõrvuti elama. Need kiskusid mind kord ühele, kord teisele poole.

Tänulikkus aitas mind hetkeks jalule. Tuletasin endale meelde, kui suurepärase võimaluse olin saanud. Veel pool aastat lisaks! Olin saanud õppida, inimesi aidata ja teha tööd, mida armastasin.

Siis tuli masendus tagasi ja tõmbas mind jälle alla.

See tunnete ja mõistuse vaheline köievedu kestis aastaid. Mõistusega sain kõigest aru, aga tunded ei tahtnud kuidagi sama rada käia. Neil paistis oma ajakava olevat.

Olin tänulik kõige eest, mida olin saanud kogeda. Aga tänulikkus ei võtnud kaotusvalu ära.

Alles hiljem hakkasin mõistma, et võib-olla ei pidanudki üks tunne teist välja tõrjuma.

Ma võisin olla tänulik selle võimaluse eest ja samal ajal sügavalt kurvastada, et see lõppes.

Võib-olla tähendab tundetarkus sedagi, et me ei pea oma tundeid vägisi korda seadma ainult sellepärast, et mõistus on juba ammu otsusele jõudnud.

Mõnikord võivad kaks täiesti vastandlikku tunnet olla korraga olemas. Ja mõlemad võivad olla päris.

Elu on vahepeal edasi läinud. Olen leidnud uusi võimalusi inimesi aidata ja teha asju, mis on mulle olulised.

Ometi tunnen sellest tööst tänaseni puudust.

Vahel olen mõelnud, kas see tähendab, et ma pole suutnud sellest kogemusest päriselt lahti lasta.

Aga võib-olla pole asi üldse selles.

Võib-olla jäävad mõned kogemused meid saatma just sellepärast, et need on näidanud midagi väga olulist. Näiteks seda, millises kohas ja millist tööd tehes tunneme end tõeliselt iseendana.

See töö näitas mulle midagi ka minu enda kohta. Seda, kui oluline on mulle võimalus inimestega päriselt kohtuda, neid kuulata ja nende kõrval olla.

Võib-olla pidi ka see lugu kaua oma aega ootama, enne kui suutsin selle sõnadesse panna ja salasahtlisse tallele jätta.

Mitte unustamiseks.

Lihtsalt hoidmiseks.

Tundlikkus, empaatia ja turvatunne

Olen loomult tundlik ja empaatiline inimene. Märkan inimesi, nende ilmeid ja käitumist ning vahel tajun midagi ka siis, kui sellest sõnagi ei räägita.

Mõnikord kohtun kellegagi üle pika aja ja avastan hiljem, et sellest kohtumisest on minuga mingi seletamatu tunne kaasa tulnud.

Hakkan mõtlema, kas tal oli ikka kõik hästi. Kas ta oli kuidagi tavapärasest vaiksem või oli tema olekus midagi, millele ma kohtumise ajal tähelepanu ei pööranud?

Vahel olen hiljem ühendust võtnud ja küsinud, kas teda vaevab midagi. Ja on juhtunud, et inimesel oligi mure südamel.

Aga üks asi on tajuda, hoopis teine on teada.

Ma ei saa ju tegelikult kindel olla, mida teine inimene tunneb või mõtleb. Võin märgata, võin usaldada oma sisetunnet, aga alles küsides annan talle võimaluse ise rääkida.

Ma tajun, aga ei eelda, et tean. Ma küsin.

Selles ametis töötades ütles üks klient mulle kord, et minuga suheldes tunneb ta end turvaliselt.

See pani mind mõtlema.

Turvatunne.

Ma polnud varem osanud sellele niimoodi tähelepanu pöörata. Olin küll püüdnud luua inimestega usalduslikku suhet, aga polnud mõelnud, kui suur tähendus võib olla sellel, et keegi tunneb end minu juures turvaliselt.

Kui paljud inimesed võivad vajada ennekõike just seda, et neid kuulataks ja võetaks vastu sellistena, nagu nad on?

Minu jaoks oli alati oluline, et inimene julgeks minu juurde tulla, rääkida ja usaldada, et püüame koos mingi lahenduse leida.

Aga võib-olla algabki mõnikord kõik sellest, et inimene tunneb: siin võin ma rääkida, ilma et peaksin end õigustama või kartma, mida minust arvatakse.

Võib-olla ei tähendagi empaatia ainult oskust teise inimese tundeid märgata.

Ehk on see ka oskus luua selline õhkkond, kus inimene julgeb olla tema ise. Kus teda ei hakata kohe hindama, parandama või õpetama.

Tundlikkus ja empaatia on mulle palju andnud. Aga neil on ka teine külg.

Mõnikord jäävad teiste inimeste mured mind saatma veel kaua pärast seda, kui meie kohtumine on lõppenud.

Olen pidanud õppima, et hoolimine ei tähenda tingimata kõige endaga kaasa võtmist.

Ja siis jõuan jälle ühe küsimuseni.

Kus lõpevad teise inimese tunded ja algavad minu omad?

Ma võin hoolida, kuulata ja olla mõnda aega teise inimese kõrval.

Aga ma ei pea tema muret tervenisti enda kanda võtma.

Mis toimub minu ja sinu vahel?

Üks sõna hakkas mind selle väikese uurimisretke jooksul veel eriti huvitama.

Suhtlemine.

Õigemini vastastikune suhtlemine.

Mina mõjutan sind ja sina mõjutad mind. Vahel isegi siis, kui me ise seda ei märka.

Sest suhtlemine ei tähenda ju ainult rääkimist.

See on ka kuulamine, pilgud, näoilmed, kehakeel, vaikus ja kõikvõimalikud tõlgendused.

Oluline pole ainult see, mida me ütleme, vaid ka see, kuidas me seda teeme.

Ja vahel on kõige suurem tähendus hoopis sellel, mis jääb ütlemata.

Mulle meenub üks olukord tööelust.

Kaks inimest olid hakanud teineteist vältima. Mõlemad arvasid, et teine ei taha temaga rääkida.

Kui küsisin, kas nende vahel on mingi probleem, ei osanud kumbki esialgu õieti midagi vastata.

Tasapisi hakkasid aga tulema tuttavad laused:

„Mina arvasin, et sina…”

„Aga mina jälle mõtlesin, et sina…”

Midagi oli jäänud ütlemata. Või oli öeldust hoopis teisiti aru saadud.

Kumbki ei teadnud, mida teine tegelikult mõtleb, aga mõlemad olid juba oma järeldused teinud ja hakanud nende järgi käituma.

Kui asi lõpuks lahti räägiti, tundus kogu see lugu lausa veidi koomiline.

Mõlemad vältisid teineteist, sest arvasid, et teine väldib neid.

Ja tegelikult polnudki nende vahel sellist probleemi, nagu kumbki oli ette kujutanud.

Mõtlesin hiljem, kui lihtne on vahel iseendale terve lugu valmis jutustada. Ühest pilgust, vastamata jäänud tervitusest või mõnest lausest, mida me päris täpselt ei mõistnud.

Ja siis hakkame selle loo järgi käituma, teadmata, kas see üldse tõele vastab.

Kui palju arusaamatusi võib sündida lihtsalt sellest, et me ei küsi?

Kui sageli täidame vaikuse oma oletustega ja hakkame neid siis tõe pähe võtma?

Võib-olla polegi suhtlemises kõige keerulisem see, mida me ütleme.

Võib-olla on hoopis keerulisem kõik see, mida me ütlemata jätame.

Kas oli veel mõni teine uks?

Just sellised olukorrad on mind vahel pikemalt mõtlema pannud.

Pärast mõnda keerulist vestlust ei jää ma tingimata juurdlema selle üle, kas käitusin õigesti või valesti.

Mind hakkab vaevama hoopis üks teine küsimus.

Kas ma oleksin saanud seda olukorda kuidagi teisiti lahendada?

Mõnikord on inimene oma seisukohas nii kindlalt kinni, et vestlus ei liigu enam sammugi edasi.

Siis võin vaidluse lõpetada, sest saan aru, et selle jätkamine ei aita enam kumbagi.

Aga hiljem…

Hiljem võtan oma mõtetes jälle pliiatsi ja paberi ette ning hakkan juhtunut uuesti lahti harutama.

Kas oleksin saanud midagi teisiti küsida? Kas mõni teine sõnastus oleks aidanud? Kas jäi midagi märkamata?

Kas oli veel mõni teine uks, mida ma ei märganud avada?

Mõnikord on aega olnud liiga vähe.

Mõnikord pole olukord lihtsalt võimaldanud pikemalt rääkida.

Ja mõnikord ei pruugigi seda teist ust olemas olla.

Olen hakanud mõistma, et iga vestlus ei pea lõppema üksmeele või lahendusega. Me võime teineteist kuulata ja ometi eri arvamusele jääda.

Aga ma võin seda teist ust siiski otsida.

Võin koputada, küsida, proovida vestlust alustada. Võin isegi ukse paokile jätta.

Aga ma ei saa seda ust teise inimese eest avada.

Võib-olla kuulub tundetarkuse juurde ka oskus seda piiri märgata.

Tundetarkus ei tee meist valmis inimesi. See ei tähenda, et oskaksime igas olukorras õigesti käituda, alati oma tunnetest aru saada või iga vestluse õnneliku lõpuni viia.

Võib-olla tähendab see hoopis valmisolekut märgata, kuulata, mõelda ja õppida.

Ja vahel uuesti proovida.

See väike uurimisretk algas kahest sõnast.

Nende tagant leidsin viha ja õiglustunde, tänulikkuse ja kaotuse, tundlikkuse, empaatia, piirid ning kõik selle, mis kahe inimese vahel võib toimuda.

Ja muidugi ühe ukse.

Kas pole kummaline, kuidas kaks täiesti tavalist sõna võivad meid lõpuks ühe ukse juurde juhatada...